15. nädal: Eile, täna, homme

Nädala ülesanne: Analüüsi ajaveebis, milline võiks olla veeb ja sotsiaalne tarkvara 5-10 aasta pärast.

Fantaasial võib lasta lennata ning analüüsida tulevikku, kuid vaadates ajalugu siis paljudest sellistest analüüsidest ja ütlemistest on saanud tulevikus suhteliselt head naljad. Tuntum neist on tõenäoliselt kunagine IBM arvamus, et turgu on maailmas tõenäoliselt nii käputäiele arvutile ja seda akadeemilises või militaar maailmas. Aga vot mis juhtus! IT ja tehnoloogia valdkonnas võib üks uus avastus pöörata kogu senise arusaama ja võimalused väga kiirelt ümber, mille tulemusena kõik arvamused ja analüüsid tuleviku kohta enam paika ei pea. Lihtsalt ei osata uute võimalustega / avastustega arvestada.

Isiklikult arvan, et nii 5-10 aasta pärast muutub kogu elu veel rohkem võrgupõhiseks, st andmed ja info liigub konkreetse seadme kõvakettalt võrku. Kaob ära mõiste kui arvuti ja operatsioonisüsteem selle tänases tähenduses. Inimeste andmed ning info on võrgus/pilves vms. Omatakse „aknaid“ sinna ligipääsuks. Hea näide ja esimesed sammud sinna poole on tahvelarvutid ning nutitelefonid. Kui lasta natukene fantaasial lennata siis tõenäoliselt muutuvad kaduvaks nähtuseks igasugused hiired ja klaviatuurid ning muu säärane. Asemele tulevad mainitud „inteligentsed aknad“ ehk siis kõrglahutusega puutetundlikud ekraanid – miks mitte hääljuhtimine. Kõik need aknad on ühendatud võrku ning tõenäoliselt biomeetrilise autentimisvahendiga laetakse konkreetse isiku keskkond jms. Identiteedi varjamine võrgus kaob, selle tulemusena muutub ka võrk „puhtamaks“ igasugustest paharettidest. Selle kõigega tekivad tõenäoliselt uued probleemid, privaatsuse kadu, võimuorganite suurem kontroll jne. Internetis tehtavatele kuritegudele kaasnevad reaalsed karistused ja koheselt. Kontrolli suurenemine. Eelnevale kahele suuremale tõigale toimub tõenäoliselt tohutu lõhestumine: võrguühiskond ja „vana ühiskond“ viimased on siis inimesed kes ennast võrguga ei seo ning elavad ülejäänutest sammu võrra maas. Lisaks kõigele muule, mis juhtub kui aknaid ühendav võrk ei toimi? Kuna pool inimeste elust on võrgus, mis ei ole üks hetk enam kättesaadav?

Tõenäoliselt lendasin oma mõtetega natukene kaugemale kui 5-10 aastat. Kuid ma eeldan, et midagi sellist meid (järeltulijaid) ees ootab. Rohkem detailidesse ei julge süvenda – fantaseerida samas võib.

Mina tänan.

14. nädal: Asotsiaalne tarkvara ehk sotsiaalmeedia pahupool

Nädala ülesanne: Kirjelda ajaveebis kolme õpetlikku juhtumit manipulatsioonide ja pettuste vallast.

Ei pea just kaugele ajalukku vaatama kui konkreetse pahaloomulise tegevuse „vilju“ näeb igapäeva elus ja seda täiesti Eestis. Sattusin eile lugema artiklit kuidas pahalased olid kaapertanud ühe vaesemehe konto. Ärge kaotage valvsust – elu on selles vallas siiani vilgas!

Vaene ülikooli professor

Mainitud artikkel avaldati Tarbija24 portaalis 29.10.11 [LINK]. Sisuliselt on tegemist kahe erineva petuskeemiga: identiteedi vargus ning nn Nigeeria skeem. Kuidagi sattus vaese professori Gmaili konto (tegelikult kogu Google konto) parool pahalaste kätte. Viimased kasutasid professori isikut viimase lähedastelt raha välja petmiseks. Loo moraalina – vaheta regulaarselt paroole, tee need keerukaks (keerukas parool ei tähenda raskesti meelde jäävat parooli!!). Eriti peab sellele tähelapanu pöörama kui ühe kontoga on seotu hulga teenuseid. Google puhul just nii on ja kui parool ja kasutajanimi on pahalaste käes – mõtle ise mis kõik asjad Sul just selle kontoga avanevad - halb eks? Teisalt peaks kõike internetis levivat natuke umbusklikult usaldama. Seda ka juhul kui saatjaks on sulle tuttav inimene, eespool viidatud artikkel näitab miks see nii on.

Paharet HV foorumis

Võtaksin jällegi hästi meile endale lähedase olukorra ning probleemi. Tehnikaportaal Hinnavaatlus.ee (HV), kus toimub ka väga vilgas tehnika ostu-müügi äri. Olen olnud ka ise HV seltskonnas tegev ning seega olukord natuke rohkem teada. Nimelt kodanik või kodanikud (pole vist siiani teada), kes põhimõtteliselt kasutasid inimeste manipuleerimist ostu-müügi tehingul. Reeglina müüdi natukene atraaktiivsemat kaupa, et kindlasti kellegiga kaubaks läheks. (HV-s toimub tehing reeglina usaldusel ja üksteise vastu usalduse ülesnäitamises – just seda kuritarvitati). Müüja reeglina leidis miljon vabandust ostjaga mitte kokku saamiseks ning lubas kauba saata postiga kui raha on tema kontole kantud. Nii see paraku lubaduseks jäigi, raha sai saadetud kuid kaupa ei tulnud. Natuke lugemist selle kohta on SIIN. Kuna HV on küllaltki kokkuhoidev seltskond, ei kestnud pahareti edu kaua, temast anti teada ning info levis kiirelt. Isepuhastuv süsteem. Üritasime paharetti küll uuesti kätte saada ning tema enda pettuse läbi talle lõks seada, kuid info levimine portaalis muutis ta järelikult ettevaatlikuks ning kadus areenilt. Ehk siis, kui sa päris kindel ei ole ning kusagilt „tausta“ uurida ei saa (HV-s saab nüüd igat müüjat hinnata ja kommenteerida), ära usalda niisama kellelegi raha!

Pumba soetamine „usaldusväärsest“ allikast

Aastaid 2 tagasi istusime sõpradega maha ja teemaks tuli ühele sõbrale sünnipäevakingi valimine. Just samal hetkel sadas sõbra postkasti ülivinge pakkumine meheau suurendavast tehnikaimest – naljast sai idee! Teadlikult üritasime kontakti saada, et huvitavat kaadervärki sõbrale sünnipäevaks tellida. Olime teadlikud olukorrast, et jääme tõenäoliselt oma rahast ilma, aga tahtsime proovida, toote tutvustus oli tõsiselt „hea“ ning innovatiivne. Peale mõningast asjaajamist jõudsime olukorda kus raha sai makstud ning paki kohaletoimetamise detailide täpsustamiseks lubati meiega ühendust võtta. Jep – sellega oligi kogu suhtlus lõppenud ja meie rahast ilma – uhket kinki ei kusagil. Sõbrale sai hiljem kingituseks ilusasti raamitud kirjavahetus ja maksekinnitus talle kingi „ostmisest“ ja lootus, et äkki võetakse meiega ühendust ja kaua oodatud kink ikkagi saabub. Ehk siis, igasugu vinge kauba ostmine tundmatule e-kirjale vastates on kergeusklikelt raha välja petmine. Meie tegime seda teadlikult aga kahjuks paljud inimesed ei oska endale ohtu teadvustada.

Soovitaksin natuke rohkem umbusaldust, kainet mõtlemist ning ohtude teadvustamist. Ajakohaste kaitsevahendite kasutamist ning keerukate paroolide kasutamist.

Mina tänan.

13. nädal: Kogukondlik tarkvaraarendus

Nädala ülesanne: Vali kaks vaba tarkvara projekti ja võrdle neid ajaveebis arenduse vaatenurgast.

Järgnevalt paari sõnaga valitud tarkvaradest, mida võrdlema allpool hakkan. Esimene neist , Apache HTTP Server tõenäoliselt ei vaja detailsemat tutvustust IT teadlikele inimestele. Tegemist on hetkel levinuima veebiserveriga maailmas. Teise tarkvarana sai valikuks teine äärmiselt tuntud operatsioonisüsteem Ubuntu. Valiku tegin sellise just seepärast, et mainitud kahe tootega puutun kokku pea igapäevaselt. Aastaid kasutan isiklikuks tarbeks juba Ubuntu operatsioonisüsteemi ning Apache veebiserveriga puutun palju kokku oma igapäevatöös. Tegemist on küllaltki sarnaste arendusmudelitega, räägime neist nüüd lähemalt.

Apache HTTP Server

Kõnealuse „legendi“ arendamise ning halduse eest vastutab avatud arendajate kommuun, millisesse kuuluvuse kiidab heaks Apache Software Foundation (ASF). Sinna alla on koondunud tegelikult mitme tarkvara projekti arendamine, lisaks veebiserverile on töös ka palju muud. Nimekiri nendest asub siin. ASF kujutab endast hajutatud (ülemaailma laiali) arendajate kogukonda. Töö käib eri riikidest ning eri aegadel. Piltlikult toimub töö 24/7 ehk kusagil riigis on ikka päev ja just seal arendajad „nokitsevad“. Kui neile saabub öö, koidab hommik mujal ning tööd jätkatakse. Seetõttu tegemist väga produktiivse lahendusega. Kogu produtseeritav tarkvara saadetakse laia maailma kasutades Apache License tingimusi ehk tegemist on vaba tarkvaraga ning avatud lähtekoodiga. Arendustööd kirjeldatakse kui suurt sümbioosi (koostööd) erinevate arendajate vahel ning reeglina võetakse arvesse üldsuse (ASF sees) arvamust. ASF sees saab iga arendaja valida omale projekti millesse panustada ja kus kaasa lüüa. Seega on tegemist selliste iseformuleerivate spetsialistide grupid erinevate projektide haldamiseks ja arendamiseks. Tulemuseks on motivieeritud seltskonnad. ASF liikmeks on võimalik saada kui oled panustanud mõnda ASF projekti vabatahtlikult ning sinu tööd hinnatakse ja sellest kasu nähakse. Oma panus on võimalus anda kõigil ja asjasse tõsiselt suhtumise korral ei ole võimatu pääseda näppudega päris sügavale „masinasse“. Muuseas, ASF-i peetakse kui teise generatsiooni avatud lähtekoodiga organisatsioon. Lisaks kõigele muule pöörataks tähelepanu ka seaduslikule küljele ning üritatakse kaitsta vabatahtlike panust arendusse, ühesõnaga jälgitakse, et keegi ilmasjata omale liiga palju tunnustus Apache najal ei hammustaks. Arendajate tarvis peetakse konverentse ApacheCon, millises tutvustatakse tehtut ja tehtavat, räägitakse tulevikuplaanidest ning motiveeritakse arendajaid.

Ubuntu

Populaarse operatsioonisüsteemi arendamiseks on loodud meeskond, mis kannab lakoonilist nime UbuntuDevelopers. Kogu mainitud meeskonna poolt tehtav töö on avalik kõigile st läbipaistev. Uksed on valla kaasalöömiseks vabatahtlikele, kes piisavalt huvi üles näitavad, piisavat kogemust omavad ning kommuuni suhtes pühendumist üles näitavad. Põhimõtteliselt täpselt sama olukord nagu Apache arendusmudeli juures. Tegelikult on selline joon enamustel vaba tarkvara ja avatud lähtekoodiga projektidel. See määrabki asjale trumpi ning konkreetse mudeli eelise. Ubuntu juures on oluline asjaolu, et koostööd tehakse palju Debian-i arendajatega. Põhjus väga lihtne - Ubuntu baseerub Debianil. Ühiskonna seisukohast loodame, et mõlemal on üksteise arendusse ühteist panustada, mis loob paremad lahendused kasutajatele. Ubuntu puhul tasuks mainida nende suurt tahet uusi arendajad kaasata, selle tarvis on loodud lausa programm. Ubuntu „vanemad“ arendajad püüavad juhendada ja õpetada nooremaid. Tegemist on sisuliselt iseendale tööjõu kasvatamisega, kui hästi see välja kukub, näitab aeg. Igatahes huvi on olemas. Lisaks arendajatele toimub sama õpetamine ka muu vajaliku personali tarvis, täpsemalt saab lugeda Ubuntu wikist. Ubuntu arendamiseks on töötatud välja ka spetsiaalsed operatsioonisüsteemipõhised arendusvahendid millede allalaadimine ja kasutamine on kirjas Ubuntu kodulehel. Arendajatele korraldatakse erinevaid motivatsiooni programme ning üritatakse tekitada väga soosivat arendustpinnast. Iga aastaselt toimub ka peamiste arendajate kokkusaamine päriselus, kus pannakse paika uue versiooni plaanid ning muu näost-näkku arutelu vajavad punktid. Kogu üritus on avalik kuid ei ole suunatud publikule vaid rõhk on töö teostamisel, pealt aga võib vaadata igaüks.

Jah, tegemist siis suhteliselt sarnaste arendusmudelitega. Hästi ilmestavad need 2 just vaba tarkvara ning avatud lähtekoodiga projektide arendustööd. See on kiire, motiveeritud, pidevalt toimiv ning nagu nende kahe näite puhul tõestatud – väga hästi toimivad. Võimalik on korda saata suuri asju. Vaja on lihtsalt õigeid ja motiveeritud inimesi ja valikuvabadust.

Mina tänan.

12. nädal: Jagamiskultuur: motivatsioon, ärimudelid ja häkkerieetika

Nädala ülesanne: Loe läbi Raymondi Hacker-HOWTO (eesti või inglise keeles) ja kirjuta selle kohta hinnang.

Olen lugenud ülesandes mainitud kirjatükki ka varem, siiski tegin seda uuesti (seekord proovisin eesti keelset varianti – tubli töö Kakk!). Pean tunnistama, IT inimesena leidsin sealt palju mis minu enda kohta käib. Küll aga mitte kõik ja mõnes asjas olen ma erineval arvamusel mainitud kirjatüki autoriga (igaks juhuks mainin kohe siin oma toetust häkkerikongukonnale ning olen pigem nende pool kui kusagil mujal). Mõningased häkkeri mõttemaailma erinevused tulevad tõenäoliselt minu ja Raymondi vanuse vahest ning tema stardist päris häkkerluse ajaloo algusest ning minu „rongile hüppamisest“ kui häkkerirong oli läbinud juba palju peatusi ning kogunud hulgaliselt reisijaid. Järgnevalt pööraks tähelepanu mõnele teemale.

Minu arvamus häkkerist ja tema sotsiaalsest tõrjutusest või eemale hoidmisest tänapäeval ei pea enam paika – tuleb ainult kahjuks. Selle on lõpu poole oma töös ka maininud Raymond, kuid see muutub ühe aktuaalsemaks, häkkerid peavad sotsialiseeruma, muidu nad lihtsalt enam IT maailmas läbi ei löö. Kuigi Raymond väidab, et sotsiaalne tõrjutus tuleb ainult kasuks siis mina olen siinkohal teisel arvamusel. Pigem tuleb see just kahjuks. Häkkeri olemusele on vajalik maailma mõistmine ka sellinsena nagu selle tarbijad (mitte häkkerid) seda näevad, pilt on aga visa tekkima kui maailmaga ei suhelda. Tsiteerin Raymondi-t: „Vastasel juhul leiad varsti, et sinu häkkimisenergia kaob kõrvalistesse asjadesse nagu seks, raha ja sotsiaalne tunnustus.“ Seks on pigem edasiviiv jõud kui energia raiskamine. Väga oluline on mõtted vahel saada mujale ning puhata, tulemused on paremad kui nii käituda, üheks väga heaks võimaluseks on just seks. Ma ei alahindaks sellist „tööriista“ mõttetöö turgutajana!

Tahaksin mainida kogu tekstitöö kergelt revolutsiooni ja mässu järgi „lõhnamist“, mitte, et see halb oleks vaid mitmel korral jäi minu tähelepanu sellel pidama. Eks häkkerid ongi kergelt mässumeelsed ning kõikide neid piiravata tegevuste vastu sõditakse aktiivselt. Tooks paar näidet Raymondi tekstist mis hästi konkreetset asjaolu ilmestavad:

• „...Seega tuleb autoritaarse suhtumise vastu võidelda kõikjal, kus seda kohata võib, et ta sind ja teisi häkkereid ära ei lämmataks....“;
• „...Niisiis häkkerina käitumiseks peaksid endas arendama instinktiivset vastumeelsust tsensuuri, salatsemise ning jõu ja pettuse kasutamisele vastutusvõimeliste inimeste veenmiseks. Ja sa peaksid suutma ka tegutseda sellele veendumusele vastavalt....“.

Raymond on hästi kirjutanud kirjatöö sisse kontrolli kas ka teised häkkerid on kirjutatust huvitatud. Tänaseks päevaks (sügis 2011) ei ole enam küsimust (tegemist on väga tunnustatud tööga), kuid alguses ootas autor kindlasti tagasisidet ja seda just tema jaoks autoritaarsetelt isikutelt. Eeldan, et mõned häkkeritele suunatud naljad kirjutatus aitasid tal paremat tagasisidet saada just teistelt häkkeritelet, kes nendest naljadest (viitadest) aru said. Üks selline võiks minu meelest olla:

• „...Tegelikult - mida enam sa suudad vältida C-s programmeerimist, seda viljakam sa oled....“

Lisaks veel natukene mind häirivat asjaolu. Minule isiklikult tundub töös Raymondi (kirjatööst jääb mulje nagu ka kõikide ülejäänud häkkerite) selline upsakus ja üleolevus. Hacker-HOWTO on samaoodi kirjutatud hästi üleolevas võtmes ning kergelt kirjeldab häkkerit kui ebajumalat keda tohib torkida ainult siis kui viimane seda lubab või heaks arvab. Olen nõus, et ilmas on palju rumalaid inimesi kes järjepidevalt rumalustega lagedale tulevad ja ise selle üle uhked on. Täpselt samamoodi aga ei meeldi mulle (isiklik probleem) inimesed kes on uhked ja/või kõrgid ning üleolevad. Natukene jäi sellise käitumise õigustatus häkerluse juures silma. Pigem on häkkerid siiski just vaoshoitud ning tagasihoidilikud.

Viimasena riivas silma tugev programmeerimise ülistamine ning selle sidumine häkkerlusega. Olen selle väitega nõus, tegemist on ajaloolise sümbioosiga, mis on ka täna oluline. Kuid viimaste aastate ja tehnika arenemisega on programeerimisega võrdväärseks kasvanud administreerimine. Just viimane nõuab väga palju tarkust ja häkkimisoskust kuna, internet ja süsteemid on jõudnud massidesse, teenused peavad olema kõrgkäideldavad ning 24/7 kättesaadavad, jne – selle kõige juures tuleb võidelda kräkkeritega. Programmeerija teeb hea asja valmis – on häkker. Administraator peab seda koodi (programeerija loomingu) hoidma töös 24/7, ennetama probleeme, lahendama probleemid nii, et tarbijal teenuse kasutamises katkestust ei tuleks, täiendama, kohandama asju maailma muudatustele, automatiseerima jne jne, planeerima – mõtlema – ennetama – käituma. Ühesõnaga teenuste ja IT tarbimine on muutnud administraatori, programmeerija kõrval vaata et olulisemaks juba. Kui programeerija teeb midagi head on see populaarne ja administraator peab selle töös hoidma igal minutil. Arvestades tänapäevaseid olusid tõstaksin administraatorid programeerijatega samale tasemele. Kumbki ei saa eksisteerita ilma teiseta.

Kokkuvõtteks mulle väga meeldib Raymondi kirjutatu. Lugedes leidsin palju sarnasusi häkkerluse tõekspidamistes ning enda elus. Äkki mul on lootust, vähemalt toetan ma häkkerite kogukonda ja avaldan samamoodi pahameelt kräkkerite poolele.

Mina tänan.

11. nädal: Tarkvara- ja sisulitsentsid

Nädala ülesanne: Kirjeldage üht vaba litsentsi lähemalt (kust pärit, kes seda kasutavad, mis on eripärad jne).

Olen sedavõrd „kahtlane“ kodanik, et blogisse positatav meeldib mulle mõnes tekstitöötlus programmis valmis kirjutada ning hiljem copy-paste teha. Kole tüütu on veebilehitsejas kirjutada juttu „lukuauku“ ehk kastikesse mis uue postituse lisamiseks mõeldud on. Ühesõnaga, igapäevaselt kasutan kodus sellist kontoritarkvara nagu LibreOffice, tegemist on Ubuntu 11.04 versioonis vaikimi kaasas oleva kontoritarkvara paketida. Kuna tuleb rääkida mõnest litsentsist siis, et mitte kaugele minna vaatame mis litsentsi mainitud tarkvara kasutab.

Tarkvara enda väitel kasutab ta GNU Lesser General Public License Version 3 (LGPL) litsentsi. Tegemist on vaba tarkvara litsentsiga mis avaldatud Free Software Foundation poolt, aastal 1991. Hetkel (sügis 2011) peaks viimane versioon olema 3, milline võeti kasutusse 2007 aastal. Sisuliselt on kõnealune litsents kompromiss GPL (copyleft) ning ülejäänud vaba tarkvara jagamiste arvamuste vahel (BSD litsents, MIT litsents). Põhiline erinevus GPL ja LGPL vahel: viimane lubab linkimist GPL litsenseeritud tarkvarale (ja ka kommertstarkvarale). Enam-jaolt on tegemist samade litsentsitingimustega mis GPL puhul. Sellepärast on LGPL kasutuses just tarkvarde puhul mis ise ei pruugi tervikut moodustada, vaid osa või funktsionaalsuse. Aga mitte alati ei kasutada LGPL rakendamist komponentidele, peale LibreOffice-i kasutab sama litsentsi ka OpenOffice, Mozilla.

Mina tänan.

10. nädal: Paragrahvi-papi ja Interneti-põnn: intellektuaalomandi hiilgus ja viletsus

Nädala ülesanne: Kirjutage ajaveebi omapoolne hinnang autorikaitse ja intellektuaalomandi temaatika hetkeseisule.

Ei ole isiklikult kuris valdkonna detailidega ning arvamus siin on subjektiivne. Kindel on aga asjaolu, et praegune süsteem on mäda ja seda juba aastaid. Muidugi tuleb siin nüüd täpsustada „mäda kelle seisukohast?“ Praeguse olukorra järgi õitsevad just suurfirmad ning monopolid, millest tulenevalt kannatab üldsus. Võidutsevad asjaosalised kelledel on parem juriidiline pagas või kes paremini oskab asju enda kasuks pöörata. Paraku on seadusandlus jäänud tugevalt maha reaalsest olukorrast ning tänu sellele suurfirmad ennast hästi tunda saavadki.

Minu arvamus ühtib ka loengu materjalides välja toodud punktidega. Hädasti oleks vaja inimesi (just tarkvara seisukohast), kes võrdselt hästi tunnevad nii juriidilist maailma kui ka tehnilist. Ehk oleks võimalik luua seadusi mis arvestaks mõistlikul määral mõlema maailmaga. Olen absoluutselt arvamusel, et iga inimene kes loob midagi uut peab saame väärilist tasu. Tänane olukord on aga väljunud mõistlikuse piirdest (näiteks erinevad patendi tähtajad), konkreetselt pidurdatakse arengut. Võib-olla ei tahetagi asju parandada kuna olemas on ideaalne pinnas suurfirmade liigkasu püüdmiseks. Tänu heale pinnasele on olemas juba hea kapital ning nagu teada on siis raha paneb rattad käima.

Kaugel aga ei ole aeg kus konkreetne monarhia lõppeb, mis iganes kujul. Ma siiralt loodan, et tuleviku seadusandluses seatakse keskpunkti üldsuse heaolu. Lähtutakse mõistlikusest ning sõbralikkuse printsiibist. Lahendus peab ole rahuldav mõlemaid pooli (looja ja tarbija), loodetavasti saab ka looja (just monopolid) aru, et selline liigkasu võtmine ei ole hea. Oleks aeg käivitada arengu võidukäigu ajast ning jätta kapitalism. Kes teab võib-olla just ka uus ajajärk toob piisavalt sissetulekuid või isegi rohkem, ei tohi unustada, et siis on lisatud üks uus suur jõud mida senini on „aedikus“ hoitud – üldsus.

Mina tänan.

9. nädal: Vaba tarkvara kui oluline eeldus

Nädala ülesanne: Kirjeldage ajaveebis enda kogemusi mõne vaba tarkvaratoote kasutamisega.

Vaba tarkvara ja Martin on sõbrad – suureks sõbraks said nad kusagil 2003. Nimelt sellest ajast kuni tänini olen kasutanud Linux operatsiooni süsteemi. Hetkel ei näe ka põhjust vahetamiseks. Rääkides Linuxist või õigemini GNU/Linux operatsioonisüsteemist siis erinevaid vabasid tarkvarasid on palju mida ma kasutanud olen.

Miks mulle meeldib vaba tarkvara? Mulle meeldib selle juures inimeste pühendumus, mulle meeldib mõtteviis ja mulle ei meeldi raha raisata asjadele milliseid (või samaväärseid) saab ilma rahata. Lisaks kõigele muule on see põnev. Väited, et OpenOffice pole võrdväärne MS Office tarkavarale ei pea ka 100% paika. Loomulikult mõlemal on oma head ja vead kuid neid tuleb endale teadvustada. Olen kirjutanud kahe kooli lõputööd (pluss kõik muud asjad) kasutades OpenOffice tarkvara – siiani pole midagi tegemata jäänud. Siin tõenäoliselt kumab sama probleem mis Eesti poliitikute vahel – enda reklaamimiseks üritatakse teist mustata. Üldine trend vist tõesti tundub olema, et vaba tarkvara kasutamisel tuleb hea tulemuse saamiseks (tarkvara töötamiseks vastavalt nõudmistele) natukene rohkem vaeva näha. Samas saab rõõmuga tõdeda, et selline asi on kadumas. Vaadates näiteks viimaseid Ubuntu distributsioone – enamus töötab juba laitmatult ning ilma igasuguste täiendavate tegevuste. Seejuures olles väga lihtne ja arusaadav kasutajale, nii paigaldus kui igapäevane kasutamine. Puudujääke on mõlemas maailmas ning erinevaid plusse samamoodi, tähtis on leida just konkreetsesse olukorda õige lahendus ning seejuures mitte karta vaadata lahendusi vaba tarkvara ridadest.

Kasutan igapäevaselt vaba tarkvara nii kodus (kusjuures pole ühtegi kommertstoodet koduseinte vahel kui ameti rüperaal kodus ei ole) kui ka töö asjus (enamasti Linux keskkondade administreerimine). Kui just ei toimu midagi väga revolutsionäärilist, ei plaani ka ümberkorraldusi. Teen vaba tarkvara loojate meele vähemalt õnnelikuks nende toodete kasutamisega.

Mina tänan.

8. nädal: Virtuaalmaailmad

Nädala ülesanne: Tutvu mõne vabalt valitud virtuaalmaailmaga (Second Life sobib, aga soovi korral võib ka mõni muu olla) ja kirjelda ajaveebis oma kogemusi.

Kui liigitada IRC jututoad virtuaalmaailmade alla siis olen olnud selles vallas tegev aastaid ning seda siiani. IRC kanal kus alaliselt figureerin siiski on natukene teistsuguse tähendusega. Tegemist on rohkem lihtsalt virtuaalse paigaga kus meie sõpruskond online's koos on. Tegemist ei ole niivõrd „virtuaalse“ asjaga, me kõik teame üksteist päriselus, ei toimu midagi rohkem kui suhtlus. Seepärast arvan, et virtuaalmaailmad on minu jaoks täiesti uus asi. Tõsi, kunagi sai paar aastat mängitud rollimängu MUDA. Peab tunnista, et mäng haaras päris endasse. Hetkel ei mäletagi täpselt mis mind sealt viimaks eemale kiskus – üldiselt vist reaalse elu pealejäämine. Igatahes otsustasin proovida ära kuulsa SecondLife (SL) virtuaalsuse.

Registreerimine, konto loomine ning kliendi paigaldamine ei valmistanud probleeme. On näha, et selle taga on inimesi, kes asjaga tegelevad – kõik oli läbi mõeldud ning muudetud sujuvaks. Samamoodi võib kiita kasutajaliidest või klienti või kuidas seda kõige õigem nimetada oleks? Kõik on lihtne ning esmakordsel kasutamisel (mis minu puhul vastas tõele) ei olnud asi keeruline, kõik suhteliselt loogiline. Nüüd aga asja enda juurde – elu virtuaalmaailmas. Vot ei tea, võimalik, et ma proovisin liiga vähe, aga tuleb ausalt tunnistada, et aastate tagune MUDA mängimine haaras mind rohkem. Au ja kiitus inimestele kes SL elu edasi veavad ja arendavad – aga kahjuks see minule isiklikult pinget ei paku. Ma saan pähe formuleerida huvitavama „virtuaalmaailma“ kui ma raamatut loen. Kas äkki ongi asi selles, et seal on kõik ette-taha ära tehtud ning sellega inimese enda fantaasialendu piiratud? Käisin läbi paar kohta, kuhu teleportida sai, selline tavaline multikas, tuletas meelde millegipärast vana kuulsat mängu Larry :)

Peale ca tunnist proovimist, helises mu telefon ning reaalne elu kutsus pubisse. Ilma kõhkluseta läks SL aken kinni. Tõenäoliselt on minu puhul hetkel veel reaalne maailm olulisem. Teistpidi pani mõtlema, et mõni inimene võib-olla on olukorras kus tal on võimatu kodust lahkuda, piiratud on temale päris elu kasutamine. Arvan, et SL on sellistele inimestele super väljund sotsialiseeruda sest seal neile ei kehti piiranud mis IRL olemas.

Mina tänan.

7. nädal: Märgendamine ja folksonoomia

Nädala ülesanne: Otsige veebist kaks näidet folksonoomia kohta - üks selline, kus see väga hästi töötab, ning teine, kus see eriti ei taha toimida.

Kuna tooma peab ühe halva ja ühe hea näite siis seekord ma alustaks halvast näitest. Siinkohal tahan kohe mainida, et olukord on subjektiine. Kindlasti leidub kodanikke, kes sama asja pigem huvitavaks, kasulikuks ja heaks hindavad. Asja juurde – mind tohutult härib, et FB-s on võimalik sildistamine (tagging), erinevatel piltidel ning sealsamas viide persoonile. Samas ma pole kunagi uurinud äkki on võimalik see keelata ja puhun siin tühja vaenu välja. Kindel on aga fakt, et vaikeseadetega on see sisselülitatud ning kasutatav. Lihtsalt ei meeldi!

Nüüd siis hea juurde :)

Siia tooks näiteks (samamoodi puhtalt enda kogemusest) ka loengu materjalides mainitud Delicious. Kasutan seda ise ning aktiivselt. Enne kõnealuse rakendamist olid kõik järjehoidjad segamini kadunud ning ...huuh hullumaja. Õnneks võimaldab konkreetne lahendus väga hõlpsasti asju sorteerida ja sildistada, mille tulemusena on hiljem asjade leidmine vägagi mugav ja mõnus - organiseeritus. Julgen kõigile soojalt soovitada. Kusjuures ma ei kujutaksi enam elu ette kui niimoodi opereerida üks hetk ei saaks. Pool mu veebielu on korraldatud just seal.

Mina tänan.

6. nädal: Wiki-maailm

Nädala ülesanne: Oletagem, et ühel päeval heliseb telefon ja toru otsas on Wikipedia looja Jimbo Wales küsimusega: "Kuidas võiks Wikipediat veelgi paremaks teha?" Mida talle vastata? Mõtted tuleks jällegi ajaveebi kirjutada.

Enne igasuguseid ettepanekuid ma tänaks teda loodu eest. Wiki maailm ning sellegakaasnev on tõsiselt mõnus lahendus.

Mul oleks ainult üks asi mida võiks mainida ja arutada Hr. Jimmy Wales'ga  – informatsiooni sisestamine. Võimalik, et viga on ainult minus kuid wiki loomine ja just märgendamine ilusaks tulemuseks on natuke ebamugav. Näiteks hoopis mugavam teksti sisestamine ja kiire vormindamine on erinevatel blogidel, miks ei võiks nii olla ka wikiga. Päris tüütu on mugavalt ja kiireld saada näiteks nimekirju, rõhutatud teksti ja kaldkirja. Lisaks on ebamugav kirjutada wiki enda selles pisikeses sisestusaknas teksti. Võimalus oleks luua ka eraldi rakendus, mis sarnaneb tekstiredaktorile kus saab teksti valmis kirjutada ning siis selle wiki formaati salvestada. Kolmanda võimalusena võiks luua levinumatele teksiredaktoritele wiki mooduli, ala kirjutad teksti valmis näiteks OpenOffices ning salvestad tulemuse wikiformaati, pärast lihtsalt copy-paste wiki aknasse.

Tean, et sarnaseid asju on juba ka loodud (lisamoodulid) kuid viimati kui neid proovisin, ei töötanud need hästi ja tuli ikka käsitööd teha. Võimalik, et nüüdseks on asjad muutunud, ei ole viimasel ajal enam proovinud. Aga selle ma mainiks wiki kohta temale ära.

Mina tänan.

5. nädal: Blogosfäär

Nädala ülesanne: Kirjelda ajaveebipostituses blogimise erinevaid motiive ning too konkreetseid näiteid veebist.


Blogosfäär? Kõige praemini seletavad seda sõna tõenäliselt blogi, blogija, veebipäevikud ning nende ümber keerlev ja uuema aja igamehe ajakirjandus internetis. Mis pagana „sümptom“ ajendab ühte persooni blogima? Näiteks võin siinkohal kasutada iseennast, pole kuni ühe ilusa septembri kuu päevani aastal 2011 kordagi plaaninud ise ajaveebi pidada – vaadake nüüd! Minu ajendiks oli kool ning ühe magistratuuris võetud aine edukas läbimine: Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad.

Aga ülejäänud inimesed peale minu?

Arvan, et erinevad motiivid blogimiseks on individuaalsed ning tulenevad näiteks asukohast (loengumaterjalides mainitud Iraan), erialast jne. Prooviks kirja panna peamised motiivid.

Informatsiooni jagamine - isiklikult olen seda kogenud kui „tarbija“ pool. Väga populaarseks on muutund (eriti tänu viimasele majandus-krahhile) eestlaste töötamine/elamine välismaal. Blogi on ideaalne viis sõprade ja perekonna kursis hoidmiseks väljamaal toimetamistega. Samamoodi kasutatakse analoogset blogimist kui ollakse lihtsalt reisil. Kuigi oli nõutud iga motiivi jaoks ka näide siis siia ei hakka oma tuttavate reisi seiklus väljaspool Eestimaad linkima. Ise pole reisiblogi kirjutanud ning loodan õppejõu armule :)

Vabadus janu – mõtlen konkreetselt Iraani (kuid ka muud analoogsed olukorrad), kus ajakirjandus ning meedia on allutatud riigile kus viimane omab tugevat kontrolli ning informatsioon „kallutatakse“. Lehekülg Iranians Blogs, sisaldab mõningaid kokku korjatud viiteid iraanlaste blogidele.

Eriala, töö, reklaam – paljud firmad kasutavad just blogimise võimalusi iseendi huvitavaks tegemisel ning tasuta reklaamimiseks. Selline käitumine on ühe rohkem populaarsust kogumas ning isiklikult tundub, et erinevate ettevõtete blogid, FB kontod ja twitterid hakkavad varsti saama rohkem külastatavust kui konkreetse firma ametlik veebileht. Siia võib tuua kõigi kolme (eriala, töö, reklaam) kohta korraga näiteks poliitikud.

Edevus, oma arvamuse „valjult“ avaldamine – inimene on juba reeglina edevaks loodud ning nõuab teatud tähelepanu. Kui sa oskad midagi hästi siis blogosfäär annab selle näitamiseks hea väljundi, mis iganes valdkond ei ole. Ei hakka ka siia kellegi blogi konkreetselt tooma kuid näitena võiks mainida tõenäoliselt maailma esimest blogijat ja Justin Hall ja tema blogi.

Pean neid põhilisteks blogimise motiivideks, kindlasti on veel mitmeid väiksemaid kui suurimad võiks olla just ülal mainitud.

Mina tänan.

4. nädal: Sotsiaalsed võrgustikud

Erinevalt eelmisest postitusest, ma seekord ikkagi käsitleks Facebook'i (FB). Tõenäoliselt saab antud teema raames konkreetne portaal palju kajastamist. Mina isiklikult tegin valiku sellise, kuna eksisteerin ka ise räägitavas keskkonnas ning tegemist on hetkel suurima omalaadsega. Kindlasti oskan FB kohta kõigeparemini nõutud punkte kirjeldada. Kui kohane, tõmban kindlasti paralleele ka muude analoogidega.

• Identiteet – FB puhul ei saagi me väga rääkida varjunimest või inglise keelse väljendi nickname kasutamisest. Loomulikult on ka erandeid, kuid enamuses (vähemalt eestlaste puhul) kasutatakse päris nime ning seda kujul eesnimi perekonnanimi. Sama loogika kehtis varem Eestit „vallautanud“ Orkut'i kohta. Rate.ee seevastu oli pea 100% vastand kontode nimede osas, ja tegelikult ei mäletagi ühtegi juhtu kus keegi oleks seal oma täisnime all figureerinud.
  
• Kohalolek – noorte seas on kohalolek FB's oluline ning peab olema võimalikult maksimumi lähedal. Tuleb olla kõigega kursis ning kaasal üüa igasugustel muudel toredatel tegevustel, mis kõnealuses keskkonnas võimalik on. Mõni aeg tagasi tekkis ka Facebook'i vestulse võimalus kus on lausa indikaator, näitamaks kellegi kohalolekut. Selline funktsionaalsus kindlasti kiirendab ja õhtuab erinevaid vestlusi tuttavatate (ja miks mitte ka võõraste) vahel.
  
• Suhted – kui meenutada filmi FB loomisest (...või tekkelugu) siis algselt pidigi tegemist olema tutvusmisportaaliga ülikooli linnakus. Suhteliselt esimese ning looja arvates olulise asjana lisati võimalus märkida oma profiilile nn „perekonnaseis“. Tänaseks päevaks on lisandunud pelgalt vallaline/suhtes võimalustele palju muud – abielus, lahutatud, kihlatud jne. Suhete alla võib ka liigitada funktsiooni, millise kaudu on võimalik teisi kasutajaid märkida kui sugulasi: seejuures määratledes kellega täpselt tegu – vend, õde, ema, isa .... . Kus hakkab jooksma piir privaatuse ja mitte privaatsuse vahel? Samas FB looja Mark Zuckerberg tunnistas kunagi ausalt, et Facebook'il ja privaatsusel ei ole midagi ühist. Eks kõnealune joon peab olema määratud igaühe enda peas.
  
• Vestlused – nagu juba mainitud on portaalil olemas täielikult reaalajavestlus – eeldusel, et teine vestluspartner on samal hetkel FB keskkonnas. Rakendus ise on käitumiselt võrreldav nagu Windows Live Messnger'i või Skype vestlustega. Eraldi tarkvara paigaldada vaja ei ole, vastav moodul genereeritakse Facebook veebilehel.
  
• Rühmad – uute gruppide,rühmade loomine ja sinna inimeste kutsumine on imelihtne. Sellekohapealt mulle Facebook isegi meeldib. Kuulun ka ise mitmetesse rühmadesse/gruppidesse. Nii on väga mõnus/kiire/lihtne kontakteeruda näiteks oma kursusekaaslastega koolist mis sai ammu lõpetatud või minutiga edastada kõigile sõjaväekaaslastele kutse ühiseks kokkusaamiseks. See meeldib mulle väga ning see on suuresti asi, miks Facebooki üldse kasutan.
  
• Reputatsioon – kuna enamus inimesi esinevad päris nime all ning ei püüa enda isiksust peita, on ainult FB-s neil raske reputatsiooni tõsta. See punkt vist nii tugevalt Facebook'i kohta ei käigi. Muidugi kui välja jätta filmides ja seriaalides huumorit pakkuv võistlust sõprade rohkuse kohta – mida rohekm sõpru sõbranimekirjas seda „kõvem kutt“. See jutt kõib just reputatsiooni tõstmise kohta mis on raske. Väga naljakalt vastupidine on reputatsiooni kaotamise võimluas – kui see peaks kuidagi juhtuma siis võid kindel olla, et Facebook annab sellele kõva võimenduse. Hoopis teine lugu oli reputatsiooniga Rate.ee keskkonnas, loodud olid isegi erinevad edetabelid ja hidamise süsteemid.
  
• Jagamine – eriti midagi asjalikku FB's ei jagata. Kuigi populaarseks on saanud erinevatel firmadel enda odav reklaamimine läbi nende poolt pakutava kraami loosimise. Inimesed kes kõik konkreetset kontot (reeglina mingi ettevõte) jagavad (ilmub kõigi tema sõpradele „silmaalla“ ja levib tohutul kiirusel) siis kõigi nende „jagajate“ vahel loositakse midagi huvitavat. Suhteliselt labane reklaam näib massides töötavad kui kellavärk. Kõnealuses keskkonnas otsustab juba massi arvamus. Võrreldes mõne vabatarkvara arendava võrgustikuga ei liigu Facebook'is midagi asjalikku – põhimõtteliselt reklaam ja kasutajate jagatud viited millegile nende arvates mainimist väärivale internetis. Omamoodi jagamine on siinkohal ka lihtsalt ühe nupu vajutusega mõnes muus portaalis visata konkreetse artikli/video/loo kohta oma FB seinale mis võib levida nii väga kaugele.
  

Facebook hakkab juba võimaldama väga palju erinevat kraami. „Vanadel inimestel“ oli sellise nähtuse kohta ütlus: „Kui üks asi kõlbab kõigeks siis ei kõlba see millekski!“

Mina tänan.

3. nädal: Võrgukogukonnad

Esimene blogi, esimene teema, esimesed võimalikud punktid – mis seal ikka nii keerulist olla saab. Martin hakkabki blogima.


Kõigepealt kasutan õppejõu poolt mainitud suunavat tarkust ning ei kirjuta Facebook'st. Vist ei olekski tegelikult „hitist“ bloginud. Hakkasin mõtlema, mis „loom“ see kogukond õigemini üldse on – ilmselt on see mingi grupp inimesi keda ühendab kindel ühine omadus,huvi,väljund,mure vms – variante on palju. Määratud või kujunenud on tavad ja reeglid, mis nende elu juhib ja eksistentsi orientiiril hoiab. Paraku ei ole mainitud orientiir alati võrdse pikkusega. Analüüsimiseks valisin kogukonna, mida seob üks tegevus – tegelikult on räägitavat tegevuset tuntud juba sajandeid enne internetiaega.


Valituks sai internetipõhiste oksjonite korraldamise portaal Osta.ee. Julgen liigitada seda nimetaja – võrgukogukond – alla. Tegemist on millegipärast väga kindla seltskonnaga, kes seal alaliselt tegutseb. Hobiks? Ma tean enda tutvusringkonnast juba paari persooni, kes päevas korra või kaks lappab läbi mõned kindlad rubriigid osta.ee veebilehel – äkki keegi pakub midagi head! Osta.ee enda väitel külastatakse neid tööpäeviti üle 800 000 korra. Tegemist on hetkel (aasta 2011) Eesti suurima internetipõhise ostu-müügi keskkonnaga, kus kauplemine käib oksjoni stiilis.


Vaatame kõnelaust portaali kogukondade taastuleku faktorite aspektist:

• Tehnoloogia areng – nagu varem mainitud on oksjon tänu tehnika arengule kolinud kooli kontserdisaalist internetti. Kiirele arengule ning kasutajate kasvule on tugeva tõuke andnud interneti ja arvutite kiire levik massidesse ning nende kättesaadavus (hinna langemine) tavainimestele.
  
• Võimalus valida kõikvõimalikke parameetreid – paljudele inimestele on vastukarva rahvast täis ruumis kaubelda või „võistelda“ hea hinna pärast teiste inimestega, ollakse rohkem häbelikumad. Oma arvuti tagant pakkumiste tegemine on sellest aspektist anonüümsem ning kindlasti mugavam mainitud iseloomujoonega kodanikele.
• Ajatu aeg – oksjon ei lõppe siis kui kell on palju või kui näiteks koolikoor tahab samasse ruumi harjutama tulla. Oksjon kestab kuni kaup on müüdud või kuni müüja poolt määratud aeg ümber.
• Hariduslikud püüdlused – tihi leiab vajalikku informatsiooni ning ka kontakte just müüdava kauba kommentaaridest. Koos on väga kirju seltskond – erinevad omaala spetsialist. Ikka ja jälle võib leida, kus keegi räägib müüdavale kaubale lisaks või seletab kuidas õige kasutus on või kuskohast võiks täiendavat infot leida. Näide elust enesest: sõbrapoiss soetas jalgratta ning kauba oksjoni kommentaarides sai teada: kus oleks parimad kohad sõitmiseks, kuskohast ja millist varustust veel osta, mida selle kõige juures jälgima peaks ning mida peab algaja rattasportlane rattatreeningust teadma. Väga meeldiv on suhelda tarkade inimestega :)
• Palju vaba aega, mida sisustada – kuna tegemist on keskkonnaga mis on kättesaadav arvuti ja interneti olemas-olul siis ei ole kuigi keeruline osta.ee portaali kasutamine vaba aja sisustamiseks. Üldse ma arvan umbes 90% kasutajatest külastavadki seda ainult vaba aja sisustamiseks.
• Vajadus "millegi tõelise" järele, olgu või näilise – reeglina kolatakse ringi seal just vajadusega midagi soetada – midagi vajalikku odavalt omale leida.
• Vahel ka otsene altruism – liikvel on palju kasutatud kaupa, mida müüja enam ei vaja. Väga tore on mõtteviis, et kellelgi äkki läheb tarvis! Selle asemel et jätta asjad niisama seisma või sootuks ära visata on hoopis tervitatavam mõtteviis need mõistliku hinna eest edasi kasutusse anda.

Pean osta.ee ideed heaks ning tänu korralikele registreerimise reeglitele (kasutaja seotakse konkreetse kodanikuga) hoitakse eemale suur hulk huligaane ning muid päevavargaid. Ilma tehnika arenguta oleks „online-oksjon“ meile päris tundmatu väljend

Mina tänan.

...see on millegi uue algus!

Huuh....

Olen siiani suutnud ennast blogimisest eemale hoida, nüüd on Kakk mu ponnistused tuhmistanud :) Isegi blogisse konto tegemine oli huvitav. Nagu väike laps oleks uue mänguasja saanud, loodame, et külge ei jää ;)

martin.